Kai Realo: Jäätmereform kukub läbi, kui omavalitsusele ei seata selgemaid reegleid

Eesti vajab jäätmereformi. Tervitan kahe käega muudatusi, mis võimaldavad meil korraldatud jäätmeveo raames paremini jäätmeid koguda, klientide jaoks läbipaistvamalt hinda kujundada ning turul konkurentsi elavdada. 
Paraku on aga nii, et kui reform tänasel kujul Riigikogus läbi läheb, võivad hädavajalikud muutused ühiskonnas vastupidiselt oodatule hanguma jääda: eelnõu praegune kuju tekitab jätkuvalt rohkem küsimusi, kui annab vastuseid.

Segadus vastutuse ümber

Peamiseks probleemiks on seaduseelnõu äärmiselt keeruline ülesehitus. On raske eristada, kelle õlgadele ja mis olukorras mille eest vastutus langeb. Kui seadus praegusel kujul vastu võetakse, tähendaks see suurt segadust hangete läbiviimisel.

Praktiline näide – korraldatud jäätmevedu sisaldab vähemalt kuut eri teenus:
1.    olmejäätmete kogumine ja vedu;
2.    muude olmes tekkivate jäätmete kogumine ja vedu;
3.    jäätmejaamade töö korraldamine;
4.    kõigi erinevate jäätmete käitlus;
5.    klienditeenindus;
6.    klientidega arveldamine.

Uues eelnõus on väga keeruline mõista, milliseid erinevaid kombinatsioone nende hangete raames saab kasutada. Millal teeb kõike omavalitsus või selle osalusega ettevõte? Millal oodatakse aga seda, et vastutuse võtab jäätmevedaja?

Kui reformi eesmärk on oluliselt tõsta omavalitsuste vastutust jäätmehoolduse eest, tuleb see ka seaduses võimalikult selgelt välja tuua, mitte jätta kaheti mõistetavaks kohti, mille alusel on võimalik vastutus taas jäätmeveoga tegelevate ettevõtjate õlgadele lükata.

Selgusest jääb vajaka mujalgi – tarvis oleks selgemat sõnastust ka jäätmete veo ja käitlemise hangete lahutamisel. Kuigi eelnõu seletuskirjast võib seda sihti aimata, ei piisa sellest hindade läbipaistvuse garanteerimiseks. Jäätmevaldajast kodanik peab saama väga selge ülevaate sellest, mille eest ta maksab ning see on võimalik vaid juhul, kui hanked eraldatakse. Nii ei saa peita biojäätmete vedu kõigi kodanike olmejäätmete hinna sisse, nagu seda täna tehakse. Miks peaks inimene, kes täna kodus biojäätmeid komposteerib, maksma teiste inimeste biojäätmete veo eest?

Sisetehingud tuleb keelustada

Täna ei ole sätestatud omavalitsustele selgeid juhiseid jäätmeveohangete korraldamiseks. Selle tulemusena peavad jäätmeveo ja -käitlusega tegelevad ettevõtted rinda pistma taluvuspiiri ületavate tingimustega, millest tulenevalt on ka jäätmeveo- ja käitluse turg täiesti konkurentsitu. Seetõttu pean reformi puhul oluliseks ka punkte, mis soodustavad selles valdkonnas eluterve konkurentsi teket.

Kuigi üks positiivne samm on selles suunas juba astutud – omavalitsustel jäeti ära võimalus iseendale jäätmeveo teenust osutada – soovivad jäätmekäitlusettevõtted, sh Ragn-Sells, et seaduses oleks selge seisukoht ka jäätmete käitlusel sisetehingute keelamiseks.

See pole oluline mitte ainult tarbijasõbralikkuse ja õiglase hinnakujunduse vaates, vaid ka arengu kontekstis. Kuna erinevate jäätmeliikide käitlus nõuab väga erinevaid tehnoloogiaid, on oluline, et Eestis kujuneks vaba turu tingimustes ka konkurentsivõimeline jäätmekäitlustööstus, mis pakub klientidele nii parimat hinda kui ka kaasaegseimat tehnoloogiat. Kogemused teistest riikidest näitavad, et riigi ja omavalitsuse kontrolli all olevad jäätmekäitlusettevõtted on sageli ebaefektiivsed ning omavalitsuste rahastusotsuste tõttu üldjuhul ühel hetkel ka aegunud tehnoloogia kasutajad.

Kaks mudelit

Reformi puhul on jätkuvalt õhus mitu väljakutset. Nende seljatamiseks tuleb selguse huvides kehtestada kaks üheselt mõistetavat tegevusmudelit.

Esimeses mudelis vastutab kõige eest omavalitsus – hangetest klienditeeninduse ja arvelduseni. See sobib omavalitsustele, kes soovivad kehtestada lisaks jäätmevaldaja jäätmeveo ja –koguse põhisele tasusüsteemile ka täiendavat jäätmehooldustasu.

Teises mudelis delegeeritakse klienditeenindus ja arveldus jäätmevedajale. Siis ei saa omavalitsus küll üldist tasu kehtestada, kuid ei pea ka arveldusega tegelema.

Oluline on, et seadus sätestaks selgelt, et jäätmeveo ja -käitluse ettevõtete ainsaks kliendiks on omavalitsus ning lõppema peab praktika, kus jäätmevedaja peab ühe jäätmeliigi veoga seotud kulusid subsideerima teise arvelt.

Jutt käib bio- ja olmejäätmete vedamisest. Kui seaduse tahe on, et olmejäätmete käitluskulud oleksid oluliselt kõrgemad kui teistel jäätmetel, peab kulude jaotuse otsustama ja kehtestama omavalitsus, mitte ei tohiks seda delegeerida vedajale põhimõttel, et pakkuge biojäätmete vedu tasuta ja pange kogu sellega seotud kulu olmejäätmete hinda. Olukorras, kus kliendid hakkavad jäätmeid liigiti koguma, jõuab kätte hetk, mil jäätmevedaja ei suuda katta biojäätmete veokulusid olmejäätmete arvelt, kuid võimalus hinnakujunduseks vedajal hanke tingimuste tõttu puudub.

Selleks, et need kaks mudelit oleksid üheselt mõistetavad, tuleb oluliselt parandada eelnõu sõnastust. Kui tekib olukord, kus iga omavalitsus saab hanke üles ehitada eri moel, muutub olukord korraldatud jäätmeveo sektoris tegutsevatele ettevõtetele ettearvamatuks ja ebaefektiivseks. 

Tulemusteta reform?

Jäätmereform on vajalik, kuid oleks kahju kui eelnõu praeguse sõnastuse tõttu võib see oma eesmärgid saavutamata jätta. Osapoolte ulatustlik kaasamine on viinud kompromissideni, mis muudavad seadusemuudatuste efektiivse rakendamise keeruliseks. Nii võib juhtuda, et segase sõnastuse ja mitmete võimalike tõlgendustega seadus ei pruugi enam täita oma peamisi eesmärke ehk tagada jäätmete ringlussevõttu ning luua konkurentsi jäätmeveo ja -käitluse turule. 

Kui me tõesti tahame olukorda edendada, vajame lihtsamat ja selgemat seadust, mis sätestab ka omavalitsustele selgemad tingimused hangete korraldamisel ning seab neile sisetehingute puhul selged piirangud. Vastasel juhul saame küll reformi, aga mitte tulemusi.