William Buescher: mina olen eestlane

Hiljuti lugesin Marek Tamme arvamuslugu, mis esitas huvitava küsimuse: "Kas eestlaseks saab hakata?". Mõtlesin endamisi, et muidugi saab. Mina olen ise südames eestlaseks saanud nagu paljud teised inimesed, kes on Eestisse kolinud või isegi Eestis teisest rahvusest peres sündinud. Oleme ära õppinud siinse keele, osaleme täiel määral Eesti ühiskonnas ja panustame selle toimimisse märkimisväärselt.

Meil on eestlastest sõbrad ja mõistame kohaliku kultuuri olemust, me armastame Eestit ja tunneme end eestlastena. Ometi ei pea paljud meid ikka eestlasteks. Miks?

Marek Tamme artikkel oli vastus Tiiu Hallapi kommentaarile "Eestlane ja tuareeg". Tiiu Hallapi järeldus on põhimõtteliselt see, et eestlaseks olemiseks pead sa sündima ja kasvama eestikeelses keskkonnas. Nagu Marek Tammgi, pean ma seda argumenti auklikuks, kuigi mõistan väga hästi, et eesti keel on sajanditepikkuse rõhumise vältel olnud selle rahvuse identiteedi kaitsja.

Ma ei sündinud Eestis, aga ma mõistan Eestit ja eestlasi hästi, isegi nii hästi, et mul on raske seda sõnadesse panna. Kes saab öelda, milline tase "vaikivast teadmisest" Eesti kohta on piisav, et eestlaseks saada? Kas rahvuslik identiteet antakse ainult sünniga kaasa nagu side bioloogiliste vanematega? Või on võimalik saada teise rahvuse poolt lapsendatuks? Kas meie – need, kes ei kasvanud eestikeelses keskkonnas, aga tunnevad end ikkagi eestlastena – jääme igavesti "peaaegu eestlasteks" või saame siiski võimaluse saada "uuseestlasteks"?

Olen avastanud põhimõttelisi erinevusi selles, kuidas riigid mõistavad kodakondsuse ja rahvuse mõisteid. Eestis antakse kodakondsus siin sündinud lastele vereliini järgides ehk vanemliku päritolu kaudu. Ameerika Ühendriikides saab iga seal sündinud inimene automaatselt kodakondsuse ja tal võib olla ka topeltkodakondsus. USA passi omamine teeb sind ameeriklaseks. Eestis ei tähenda aga pass automaatselt eestlaseks pidamiseks.

Kuigi sündisin Ameerika Ühendriikides, olen elanud Euroopas juba seitseteist aastat, neist peaaegu üheksa aastat Eestis. Alustasin eesti keele õppimist 2010. aastal, kui osalesin intensiivkursusel Tartu Ülikooli suvekoolis. Nüüd, kuusteist aastat hiljem, räägin ma eesti keelt soravalt. Siin ollakse mind rääkimas kuuldes pea alati üllatunud: "Kuidas sa nii hästi eesti keelt õppisid!? Ma tunnen inimesi, kes on elanud siin aastakümneid ja räägivad vaevalt üldse eesti keelt."

Lühike vastus on aeg, pühendumus ja piisav motivatsioon. Kui on soov, on ka viis. Keele korralikuks õppimiseks ei ole "võlutrikke" ega "kiirrikastumisskeeme".

Kuigi keeleõpe on eelkõige seotud õpisoovi ja pühendumisega, on ka ümbritseval keskkonnal tohutu mõju. Viimastel aastatel on siinses meedias olnud pideva ja õiglase luubi all koolide eesti keelele ülemineku teema. Toetan seda ühiskondlikku ja põhimõtteliselt muudatust täielikult. Kui lapsed käivad eestikeelsetes koolides, siis õpivad nad eesti keele suurema tõenäosusega selgeks ja nende tulevik eestikeelses ühiskonnas on märksa soosivam.

Kindlasti ei saa seda muudatust inimestele lihtsalt peale suruda, peab olema just neile sobiv ajend. Ühe ajendina mängib rolli see, et neid aktsepteeritaks eestlastena, kui nad ära õppinud siinse keele ja on osalised siinses ühiskonnas.

"Elamine kohas, kus sa ei mõista keelt, muudab igapäevased tegevused keeruliseks."

Ühiskonna täisväärtuslikuks osaks saamiseks ja jäämiseks on vaja oskust rääkida kohalikku keelt. Elamine kohas, kus sa ei mõista keelt, muudab igapäevased tegevused keeruliseks ning võib sind jätta segadusse kohaliku ühiskonna mõtestamise ja mõistmise osas. See võib viia tundmiseni, et oled võõras, on raske leida sõpru ning tööd. See takistab ja piirab korralikku integreerumist kohalikku ühiskonda.

Ainult keele sügav mõistmine võimaldab täielikult mõista nii eestlaseid kui siinse kultuuri olemust. Seega on see selge eeldus eestlaseks saamisel. See on osa vaikivast teadmisest, mida ka need, kes ei sündinud Eestis, saavad omandada. Kuigi minu eesti keel on väga hea, ei ole see täiuslik. Aga see on juba piisav, et ma tunneksin end eestlasena.

Tulin Eestisse esimest korda 2009. aastal. Sellest ajast saadik olen ma Eestit ja eestlasi väga hästi tundma õppinud. Olen lugenud lugematul hulgal raamatuid Eesti ja kohaliku ajaloo kohta. Olen kogenud aastaaegade vaheldumisi. Olen näinud sooja talve, külma talve. Olen tunde lund lükanud. Olen palju kordi eestlastega jaanipäeva tähistanud, lõkke ääres, saunas. Olen end järveveega saunas pesnud imelikes vanades metalsetes pesukaussides.

Olen käinud eestlaste pulmades, matustel ja sünnipäevadel. Tean eesti muusikat väga hästi, popist folkini ja metalini. Olen käinud Eesti erinevatel muusikafestivalidel. Olen näinud enamikku klassikalistest eesti filmidest. Olen käinud ERR-i otsesaates ja tantsinud lava ees, kus esines Ivo Linna. Võitsin RockFM raadio hommikuse mõistatusmängu. Olen kolm korda käinud laulu- ja tantsupeol.

Olen külmetanud iseseisvuspäeva paraadil. Olen vaadanud pingviinide paraadi ja kuulanud tähelepanelikult presidendi aastalõpu kõnet. Olen reisinud igasse Eesti nurka. Olen roninud Ida-Virumaa tuhamägedele. Olen õpetanud Eesti kooliõpilasi "Tagasi kooli" programmi raames. Olen lihavõtete ajal värvinud mune sibulakoorte ja teiste looduslike ainetega. Olen veetnud lugematuid tunde maal oma eesti perega, alguses istudes ja kuulates, sõnagi aru saamata, nüüd täielikult vestlusesse kaasatuna.

Olen proovinud võro keelt. Olen kandnud viinasokkе. Olen pannud ja võtnud kartuleid, korjanud küüslauku, teinud kartulisalatit ja küüslauguleiba. Olen kogunud oma aiast marju ja õunu ning pressinud neist mahla.

Igal kevadel tellin ma puid ja laon need virna kuivama, valmistudes nii oma kodu kütmiseks talvel. Söön jõuludel enne kalmistukülastust pika laua taga perega verivorsti ja hapukapsast. Olen nurisenud kehva ilma üle. Ja 2025. aastal sain peaaegu osaleda kohalikel valimistel.

Need killud on lihtsalt osake minu igapäevasest elust siin Eestis. Need on jutuajamiste allhoovuses, igapäevastes naljades ja kirjutamata seadustes ning traditsioonides, mida olen tundma ja armastama õppinud nüüd, kui saan neis osaleda.

Kõik need kogemused koos sügava arusaamaga siinsete inimeste, kultuuri, keele ja ajaloo kohta on suuremad, kui ma ise tajun ja mida on raske sõnadesse panna. See on see "vaikiv teadmine", mille Tiiu Hallap seab kriteeriumiks eestlaseks olemisele. Kas ma ei ole siis eestlane?

Juba aastaid on Eesti poliitikud, ajakirjanikud ja elanikud rääkinud muukeelsest keskkonnast pärit inimeste integreerumise tähtsusest. Enne, kui see võib juhtuda, ja kui eestlased tõesti seda tahavad, peaksime ka ümber mõtestama, mida täpselt tähendab eestlaseks olemine. Mina tunnen, et olen juba selle väikese, aga erilise klubi liige, aga kas ka eestlased mind uuseestlasena aktsepteerivad?

William Buescher on lõpetanud Põhja-Carolina osariigi ülikooli saksa keele ja mehaanikainseneri erialal. Ta töötab peainsenerina Ragn-Sellsi tütarettevõttes R-S OSA Service OÜ.

Uudis oon avaldatud ERR.ee 07.02.2026