Alar Saluste: äratuskelladele vaatamata on Euroopa tööstus surnud ringis
Isegi kui Euroopal on nüüd raha, et toota kiiresti sõjamoona, pole meil toorainet. Ida-Virumaa tuhamäed võiksid olla Euroopa kaitsetööstuse toorainepank, aga me oleme mässinud end bürokraatia ja asendustegevuste surnud ringi, kirjutab Alar Saluste.
02. mai 2025Valge Maja Ovaalkabinetis toimunud kurikuulsal sõnalahingul oli vähemalt üks värskendav mõju. Filtrid on maha võetud. Asjadest räägitakse otse. Et Ameerika jaoks on rahu Ukrainas oluline, aga vähemalt sama olulised on ka Ukraina maavarad. Sest kui pole maavarasid, ei ole tööstust; kui pole tööstust, ei ole majandust; kui pole majandust, ei õitse riik ja selle rahvas.
Näha on, et Ovaalkabineti mustvalge tekst on lõpuks ometi äratanud ka Euroopa ühtsuse. Julgeolekust on saanud nüüd, pärast kolm aastat kestnud sõda vist lõpuks tõesti prioriteet. Kaitsetööstusele on eraldatud enneolematud summad. Töö käib.
Eestis ja mujal Euroopas luuakse kaitsefonde ja -tööstusparke, käima tõmmatakse uusi tehaseid, et toota topeltkiirusel rakette, droone, radareid, soomukeid, lõhkeainet ning mida kõike veel. Sõda Ukrainas on sektorile sisse andnud sellise hoo, et isegi Eesti kaitse- ja kosmosetööstuse liit kergitas mullu oma prognoose ja usub, et 2030. aastaks on nende tsunfti käive mitte üks miljard eurot, nagu varem prognoositi, vaid juba topelt rohkem.
Selle plaani teostumine tooks Eestile töökohti, investeeringuid ja makse, rääkimata kindlustundest, et me päriselt suudame end kaitsta. Olgu siiski märgitud, et ühekordse kasutusega toodete nagu rakettide, droonide ja laskemoona tootmine ei tõsta reaalmajandust. Selleks, et reaalmajandus kasvaks, on vaja väga tugevalt arendada primaartootmist, mis viiks Euroopa töötleva tööstuse maailmatasemele.
Aga olgu, proovime siis esiteks vähemalt kaitsetööstuse täistuuridele tõmmata, kuna kaalul on läänemaailma vabadus ja väärtused. Paraku on meil üks probleem, mis viib meid surnud ringis otsaga tagasi sinna, miks surutakse Ukrainale peale rahu koos maavarade lepinguga.
Nimelt on maavarad eriti elulise tähtsusega just kaitsetööstuse jaoks. Maavaradega on läänemaailmal aga seis üsna hapu. Ja see ei tohiks olla kellelegi uudis, sest juba 2011. aastast peab Euroopa Liit nimekirja toorainetest, mille seis on kriitiline. 2011. aastal oli nimekirjas 14 toormaterjali, 2023. aastast juba 34. Kui seda saab lohutuseks nimetada, siis USA-l on defitsiit veel karmim, neil on kriitiliste toorainete nimekirjas 50 elementi, mida on vaja selleks, et toota autosid, kiipe, telefone, rakette ja kõike muud meie ümber.
Euroopa kriitilise tähtsusega toorainete nimekirja kuuluvad näiteks magneesium, räni ja alumiinium. Need on kaitsetööstuse jaoks asendamatud toormed, et valmistada kergeid ja vastupidavaid sulameid, millest toodetud komponendid jõuavad droonidest rakettideni. Ehkki mainitud toormeteta ei saa hakkama ka muu Euroopa tööstus, ei ole liidus juba selle sajandi algusest endal mingit magneesiumitootmist, sest Hiina hinnadumpingu tõttu pandi siinsed tehased kinni. Importida oli odavam. Ja nii on see jätkunud praeguseni.
Seega sõltume pea täielikult impordist, otse öeldes Hiinast, kes kontrollib enamust selle tooraine tootmisest maailmas. Mida see kontroll tähendab, seda oleme juba 2021. aastal omal nahal tundnud, kui Hiina tõstis energiakriisi tõttu selle hinda viis kuni seitse korda. Autotööstused nii Euroopas kui ka mujal vähendasid tootmist, tarned hilinesid ja uudised rääkisid kriisist, mis ähvardab tootmise Euroopas sootuks sulgeda, kuna toorainet oli veel vaid mõneks kuuks. Saksamaa, mille autotööstus oli otseselt kriisi lõugade vahel, viis äratuskella Brüsseli tasemele.
Kas nelja aastaga on midagi Euroopas muutunud? Kuna Hiina magneesiumi turuhind on tagasi oma stabiilsel tasemel, siis on suur valu möödas. Hiina endiselt kontrollib 95 protsenti Euroopa magneesiumiturust.
"Ainuüksi Eesti kaitsetööstus tahab juba järgneva viie aastaga teha kahekordse hüppe. Kas tõesti tooraine pealt, mille tarneid ja hinda kontrollib üks riik maailmas?"
Euroopas on käima tõmmatud mõned projektid, et alustada keskkonnasõbralikku magneesiumitootmist näiteks alumiiniumi jääkidest. Käivitatud on erinevaid algatusi, mis peaksid toetama innovaatilisi ringmajandusprojekte, aga progress on selgelt liiga aeglane. Tuletame meelde, et ainuüksi Eesti kaitsetööstus tahab juba järgneva viie aastaga teha kahekordse hüppe. Kas tõesti tooraine pealt, mille tarneid ja hinda kontrollib üks riik maailmas?
Ragn-Sells on ka Euroopa Komisjoni tasemel tutvustanud oma lahendust, mille abil saaks kriitilisi ja vähem kriitilisi primaartooraineid toota Ida-Virumaa mägedes kasutult seisvast põlevkivituhast. Ligi 500 miljonit tonni tuhka on nagu toorainepank, mida targalt väärindades saaks tagada Euroopale magneesiumi varu ca 15–20 aastaks.
Kui me loeme Brüsselis seatud eesmärke, siis kõik justkui ütlevad, et hakake kohe pihta. 2023. aastal pandi näiteks sihiks, et 2030. aastaks peab ca 40 protsenti kriitilistest toormetest tulema Euroopa Liidu enda tootmisest. See sobib justkui ideaalselt, et ehitada taanduva põlevkivitööstuse asemele Ida-Virumaale uus ringmajanduse süda.
Tänavu jaanuaris tuli Euroopa Komisjon välja konkurentsivõime kompassiga. See ütleb, et me peame kiirendama innovatsiooni ja süsinikuheite vähendamist, et saavutada kliimaneutraalsuse liidripositsioon maailmas ning suurendama Euroopa julgeolekut, mille üks võti on toorainesõltuvuse vähendamine teistest riikidest. Ülesanne on käivitada just selliseid innovaatilisi teaduslahendusi, mille abil saab ülimadala süsiniku jalajäljega taaskasutada erinevaid jäätmeid. Jälle tundub, et see kõik on mõeldud Ida-Virumaa tuhale uue elu andmiseks.
Aga milles siis probleem? Järjekordse äratuskellad on ju kõlanud, probleemi teadvustatakse ja sihid on seatud.
Paraku näitab päriselu, et me olemegi maailmameistrid eesmärkide seadmisel. Nende elluviimisel tegutseme aga nii, nagu oleks aega veel maa ja ilm. Ja see ei ole koht, kus näidata näpuga ametnike peale. Meil on nii Eesti kui Euroopa tasemel ametnikega väga hea kontakt, koostöö toimib, aga näeme, et nad on ülekoormatud tegevuste ja kohustustega, sageli asendustegevustega, mis uputavad nad tehiskeelsetesse dokumendivirnadesse ning mis sageli ei haaku põletavate prioriteetidega, või kõlavate loosungitega, et nüüd ja kohe hakkame tegema, meil on viimane aeg.
Mis oleks lahendus? Esiteks on vaja selget sihti, mis sunnib kõiki ekstra pingutama. Vaja on otsust, et tööstuse arendamine on Eestis tähtis, et see on valitsuse üks prioriteet. Teiseks on oluline kaardistada, millised tooraineid Eestis on – liivast puiduni ja kaltsiumkarbonaadist magneesiumini, mida saab kohapeal uueks globaalsel turul nõutud tooteks väärindada.
Kolmandaks on vaja värskust tööstusparkide arendamisel, kus riik on ette valmistanud mitte ainult krundi koos torude, kaablite ja asfaltteega, vaid juba eos on ära klaarinud ka arendaja jaoks kõik olulisemad ajavenitajad ja kirematjad nagu planeeringud, kooskõlastused jne.
Kui me päriselt tahame, et Eesti suudaks üha konkurentsitihedamas maailmas sammu pidada, siis ei tohi me investoreid jätta kolmeks, viieks või kaheksaks aastaks bürokraatiarägastikku ekslema. Vaja on valmislahendust, kuhu nutikas investor suudab Eestis asuvast toorainest uue toote luua aastaga. Kaitsetööstuspargi arendamisel puhul on riik vähemalt sellist paketti ettevõtjatele lubanud, laiendame siis seda tervele tööstusele.
Eesti ja Euroopa julgeolek on ohus, mistõttu on ellujäämiseks vaja teistsugust töörežiimi. Sama seis on ka majanduse ja tööstusega. Jätame töölauale vaid kõige olulisemad ülesanded. Kõik, mis ei ole praegu aktuaalne suure kriisi lahendamiseks, tõstame kõrvale kuni kriis on leevenenud. Küllap on iga ettevõtja, poliitik ja valitsus sellise režiimiga kokku puutunud. Selles ei ole midagi uut. Sihti, koostööd, julgeid otsuseid ja tugevaid liidreid on vaja. Loosungid ja lubadused ei tööta, kui nende nimel päriselt ei pingutata.
Toimetaja: Kaupo Meiel
